õdede armastus

Paar päeva tagasi nägin ma unes, et ma küsisn oma klassijuhatajalt, kes klassi kordama jäävad. Karlis, Agnija ja Greta. Peale seda ärkasin ma üles.

Täna saime siis lõpuks tunnistused, hinded on enam vähem, ei viitsi neid siia kirjutada. Ja tuleb välja, et mu unenägu oli peaaegu õige. Karlis ei feilinud, Markus feilis. Marial on millegipärast ilgelt kahju tast. Mis teha.

Ma sain just Krissult õiendada, et ma pesud vihmakäest tuppa tõin. Hommikul sain selle pärast, et ma välisukse lahti tegin. ,, Liiga palju sooja õhku tuleb tuppa ja ma ei saa hingata, ja oma toa aken hoia kah kinni, muidu tuleb su õhk minu tuppa.." Nüüd tseeookahe tase majas tõuseb. Septembriks on ta läinud. Mul on juba plaanid valmis mis ma ta toaga ette võtan, samal ajal kui ta kuskil Tartu ühikas inimestele selgeks üritab teha, et muusikat kuulatakse ju vaikselt. Ja et iga kord kui printsess vastu seina peksab on muusika liiga vali.

Inimesed on kuidagi isekaks muutunud.

Ma õppisin ka midagi. Kui keegi juhuslikult kunagi jalgrattaga maal juhub sõitma, siis ära vahi enda ümber ringi, mõeldes kui ilus kõik on. Vaata ilusti ette, mille kuradi peal sa sõidad.
Põlv on siiamaani valus.

Nüüd lähen ma Luxembourgi kinnisvara vaatama.
Bon voyage.