täna koolis rääkisime modernismist ja modernistlikust kirjandusest. kui aus olla siis ma olin haaratud ja vaimustatud, sest lõpuks ometi tean ma, mida mulle lugeda meeldib. mitte, et ma nüüd otsustasin, et loen ainult modernistlike teoseid, vaid lõpuks ma tean, kuidas mu lemmikut kirjandusstiili kutsutakse. esimest korda oli eesti keele tund inspireeriv, mul tekkis tahe midagi kohe väga head lugeda. ma juba kujutan ette, kuidas ma eestis raamatupoes kaifi saan.
see selleks.
ma olen juba pikemat aega tahtnud rääkida ühest raamatust. nimelt on tegu siim nurkliku geniaalse teosega ,,kas ma olen nüüd elus?". mina lugesin raamatu kaanest kaaneni mõne tunniga läbi, lahti lasta oli äärmiselt raske. vahest, kui teda riiulil nukralt vastu vaatamas näen, teen suvalise koha pealt lahti ja loen natuke. täpselt samasugune kiusatus nagu šokolaad. modernistlik, loomulikult.
raamat ise on läbi ja lõhki ühiskonnakriitiline, eriti teemadel, mis puudutavad tänapäeva noori. autor ei vingu mitte selle üle, kui hukkas nad on, vaid räägib kõige levinumatest halli massi ootustest, lootuseid, tegevustest, suhetest, emotsioonidest ja kõigest, mis nende kahe kõrva vahel toimub, jättes lugeja mõelda, see, mis tegelikult valesti on, või mis seal kahe kõrva vahel veel võiks toimuda. seda raamatut lugedes leiad sa peaaegu igast loost iseenda, oled sa siis msnis, kaubanduskeskuses, majanduskatastroofis või meedia ohver. ja sa arvasid et sa oled eriline, vä?
kui sa ikka veel pole esimesse raamatupoodi jooksnud, siis lisan, et samanimeline näidend sai Eesti Teatri Agentuuri 2009. aasta näidendivõistlusel teise koha. ja siin on ka tema kirjutatud essee, mida ma ajanappuse tõttu pole jõudnud veel lugeda, kuid usun, et ta on seda väärt.
No comments:
Post a Comment