Tuesday, 26 October 2010

Vanu eesti ajakirju on siin päris palju liikvel, saaks veel mõne ahjusooja.

Ema andis mulle loa oma augustikuu anne&stiili silitada, kuid kindlasti mitte kodu ukselävest üle viia. Seal oli selline huvitav tekst ,,Elu on ilus, loomulikult!'' võistluse võitjalt. Mitte et ma peaksin ennast mingiks piinatud kondiks, kuid tekst on imeilusasti kirjutatud.

Anu Villmann (28)


Elu on ilus, loomulikult!
Lõpetage kehaterror!

Ja laske kõhnadel elada, sest kui supermodell Kate Moss kuulutas, et miski ei maitse nii hästi kui sale tunne, olid nullsuuruses modellide vastu võitlejad šokeeritud. Ja mina olin šokeeritud, sest no kaua võib!

Kui (loomulikult) sale inimene räägib, et on oma kehaga rahul, siis peetakse seda millegi ebatervisliku promomiseks. Kui mõni rubenslike vormidega hing teatab, et armastab end sellisena nagu ta on ega muudaks oma keha juures midagi, tervitataks säärast avaldust kui head (loe eeskujulikku!) näidet enesega rahuolevast inimesest.
Sest, kõige tähtsam on ju, et inimene iseendale meeldiks. Tuleb oma keha armastada. Kõik ei saagi kõhnad olla. Meestele meeldib, kui on, mida katsuda. Naine peab olema naiselik elik muhud ja lohud asetsegu õigetel kohtadel ning nõnda edasi ja edasi.

Tunnistan ausalt – mina, kui sündinud sale, tunnen end diskrimineerituna, sest tüsedate türannia vohab täiesti kontrollimatult.

Kaitsekõnesid paksuse teemal toodab meedia tohutult. Mulle on jäänud mulje, et “olen-paks-aga väga rahul” jutlustajatele mõjub saleduse apologeetide samaväärne “oi- kui-rahul-ma –endaga-olen” skandeerimine kui punane rätik härjale. Nad (nullruuruses modellide vihkajad & Co.) lihtsalt ei salli kõhnu.
Ja ei kannata kõhnaks olemisest rääkimist. Sestap ajavadki keitmossilikud mõttevälgatused tüsedad nii pöördesse, samas kui mõne järjekordse keskmisest kumerama emase erapoolik manifest oma ihu üle uhke olemisest on pelgalt reauudis. Neid viimaseid tuleb muide loendamatult palju.

Oled aga peenike, pea mokk maas?

Luidraks olemise (mõtlen loomuliku kõhnuse) kiitmist taunitakse a priori kui midagi ülikahjulikku, ebatervislikku ja ilmselgelt hea maitse piire ületavat. Kõhn ei tohi valjuhäälselt oma keha ülistada, ülekaaluline aga tohib. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Ja käesolevas kontekstis pole härg sugugi see pontsakas tegelane.

Milleks endale valetada? Lõviosa neist kerekatest, kes kõhnu sarjavad, sooviksid sisimas olla saledad ja mitte vastupidi.

Mulle meenub siinkohal üks paari aasta tagune uudis Rumeenia mehest, kes muudkui sõi ja sõi, ent paksuks ei läinud. Tema abikaasa aga vihastus sellepeale nii, et nõudis lahutust.
Nördinud naine kinnitas kohtus, et ei suutnud enam taluda kaasa söömise pealtvaatamist. Rumeenlanna sõnul muutus ta väga armukadedaks, sest talle endale piisas lisakilode lisandumiseks vaid toidu nägemisest.
Naise teatel veetis tema mees kõik õhtud külmkapi juures. “Ma olen täiesti kindel, et ta teeb seda ainult minu ärritamiseks,” oli naine tige. Daaaaa!

Niisiis, kondikubud, tulge kapist välja! Tänavatele, paraadidele ja barrikaadidele, oma õigusi taga nõudma. Buchenwaldide revolutsioon on alanud. Võidelgem vabaduse eest rääkida avalikult miks just kõhnas kehas on hea elada, miks valdav enamus saledaid on saledana sündinud ega näe selleks nimme mingit vaeva.

Sest jutte efektiivsest metabolismist, mis võiks kiitsaka morfoloogiat selgitada, võetakse kui kõhnade vandenõud või koguni kui inimkonna suurimat valet. Tunnistada pükniku juuresolekul, et “ma võin kõike süüa, aga paksuks ei lähe”, on puhas enesetapp. Nad (pehmekesed) keelduvad uskumast stoorisid kiirest ainevahetusest.
Raudselt on saleda talje taga tohutu näpud kurgus vaev ning enese vali piitsutamine. Ei ole võimalik, et inimene saaks loomulikult kõhn olla. Praegu sööb torditüki torditüki järel, pärast ei meki nädal aega midagi. Teadagi!

Halloo (kosmos), tulge maa peale, siin on kõik võimalik. Loodus- tema on ju „süüdi“. Tema on meid vorminud sellisteks nagu me oleme. Või siis ei ole. Naturalia non sunt turpia ehk loomulikud asjad pole häbiväärsed. Ja ometi ei peeta ebaviisakaks küsida kondikubu käest, et kuidas ta saab (kõike süüa ja) nii kõhn olla, kui paksu käest tema kopsakuse kohta küsimine (eriti veel hetkel, mil ta sööb) on surmapatt. Kuigi ühtviisi loomulikud ju mõlemad – nii kõhn kui paks.

Ka loomariigis on ühe liigi esindajate seas nii lahjemaid kui turskemaid, kuigi tõsi, äärmusi esineb võrreldes inimestega oluliselt vähem. Ja pole ei loomadel ega inimlastel sugugi nii, et tugevama kehaga oleks piitsavartest kuidagi jätkusuutlikumad, tervemad või paremad töötegijad. Nagu meie vaaremad naitumisihas reisi paksendavaid sukki jalga tõmmates naiivselt lootsid.

Peenemad jäsemed liiguvad tihti nobedamalt kui jämedamad ja järeltulijaidki kannab kiduram üsk sama hästi (kui mitte paremini) ilmale. “Pealegi kõhnad lehmad lüpsavad hästi,” tähendas mu elutark tädi, kui oma maimukesi rinnaga toitsin.

Ma ei kurda muide üldse, et kahe lapse imetamise järel on mul büstist järel silmatorkamatult lauged härjasilmad, millest, teate ju küll seda briljantrohelise nalja, ilmselt kenasti lahti saaks. Nad olid juba enne piimariiuliks saamistki sama olematud.

Ka ämmaemand, kelle juures teist last oodates arvel olin, tegi mulle kord emakapõhja kõrgust mõõtes komplimendi, et küll mul on ikka ilus vaagen (sic!). Kellel kiidetakse silmi, kel sääri. Minul siis kõhetus kehas peituvat vaagnat, mis laste väljutamised väga kergeks on teinud.

Niisiis, plusse kõhnaksolemisel, peale pideva külmetamise, juba jätkub. Aga kas ma tohin ka kõva häälega välja öelda, et mulle meeldib mu keha just kõhnana? Sellise kondisena nagu ta loomulikult on? Või astun ma seejuures kellelegi valusalt varbale, solvan ja teen ülekohut?
Kui mõni kehakam naisterahvas õhkab, et naudib oma lopsakaid vorme, siis kas mul on õigus kuulutada, et mina olen uhke oma nurgelisuse üle? Et omadussõna naiselik ei tohiks meelevaldselt ja üheselt tähendada kurvikat, vormikat ja rinnakat emast?

Ühe sõnaga ja kahe sõnaga, lõpetagem kehaterror ja laskem ka kõhnadel elada. Elu on ju ilus, loomulikult!

No comments:

Post a Comment