vaatasin koolivaheajal telekat. istusin ja ootasin filmi pointi. soovisin, et see juba tuleks, ma ei jaksanud seal enam istuda. aga kinni ei tahtnud ka panna, kuna sai ju algusest peale vaadatud.
ootasin. ja kuskil ajusopis mõisitin, et minu ootamine on odav. et minu ajakaotus on odav, kuigi ma kaotan oma kallist aega, mida ei anna mulle selle filmi tegija tagasi juhul kui seal pointi polegi. mitte, et ma oleks tahtnud seal veel korra oodata ja omada veel korra seda ootamisele kulunud aega.
No comments:
Post a Comment